Monday, April 18, 2011

Sa vastutad kõige eest, mis Sa taltsutanud oled ( A.de Saint Exupery)

Kunagi ammu 50ndatel aastatel elas kaugel põhjas noor mees. Kasvatas lambaid, käis jahil, tegeles korilusega. Mis seal põhjas ikka muud teha oli. Karm kliima, üksikud külad sadade kilomeetrite kaugusel üksteisest. Kui tuli kevad ning võimsad jõed üle kallaste voolasid, puudus välismaailmaga igasugune side ning kõik pidid ise hakkama saama. Nii see mees elas üksinda oma talus. Kord jahile minnes lasi ta maha suure emahundi. Hundid olid tol ajal väga suureks nuhtluseks, nad ründasid lambakarju ning vahel murdsid maha ka karja valvavad koerad. Taigas sammudes avastas ta äkki kaks hundikutsikat, kes põõsa alt talle vastu vaatasid. Mees pani püssi uuesti palgesse, kuid sekund hiljem langetas ta selle ning korjas kaks vigisevat pampu üles ning viis nad endale tallu. Uudis sellest, et talus kasvab kaks hunti, levis kiiresti ümberkaudsetesse küladesse ning kõik ennustasid, et ega see heaga ei lõpe. Aastad aga läksid ning need, kes juhtusid talust mööduma, nägid, kuidas kaks suurt isahunti lambaid karjatasid. Nad järgnesid oma peremehele kõikjal ning olid talle parimateks sõpradeks. Taas kord kevade saabudes kavatses mees kosja minna tüdrukule, kellega nad juba pikka aega siivsalt kohtunud olid ning mees oli väga armunud. Naaberküla oli päevateekonna kaugusel. Nii ta siis asus ühel hommikul teele, jättes hundid kodu ja karja valvama. Paari päeva pärast naases noormees oma tallu ning vaatepilt, mida ta kaugelt nägi, pani vere tarretama. Vastu jooksid talle kaks hunti, koonud verised, kihvad irevil ning taamal paistsid maaslebavad lambad. Meeletu viha ning ahastus haaras meest ning hetkega lasi ta maha oma kaks hunti. Lähemale ratsutades pani avanev vaatepilt uuesti teda tarduma ning seekordne ahastus oli tugevam kui eelmine šokk. Murtud lammaste juures vedeles õige mitu hundikorjust. Tema truud sõbrad olid kõik need päevad võidelnud oma liigikaaslastega elu ja surma peale, kaitstes peremehe vara.

Too noormees ei abiellunud kunagi, ta võttis endalt elu samal kevadel. Liiga suur oli see koorem, mis talle kanda jäi.

2 comments:

  1. Sellised on nii vastikult kriipivad lood. Hakkab kriipima juba enne lõpplahenduseni jõudmist ...

    ReplyDelete