Jäljemeister

Minus on peidus veel palju varjatud andeid. Ja nüüd ma ühe ka avaldan. Ma olen maailma parim jäljemeister ja orienteeruja. Küll Monika teab. Ta võib mind teistele ka soovitada. Ma teen sellise jälje, et jäätegi otsima. :D:D:D:D  See anne ilmnes mul juba teist korda, viimane kord ilmnes ta 20 aprill 2011. See kuupäev tuleb meelde jätta. Kunagi tulevikus ilmneb ta võib olla veel.

Sa vastutad kõige eest, mis Sa taltsutanud oled ( A.de Saint Exupery)

Kunagi ammu 50ndatel aastatel elas kaugel põhjas noor mees. Kasvatas lambaid, käis jahil, tegeles korilusega. Mis seal põhjas ikka muud teha oli. Karm kliima, üksikud külad sadade kilomeetrite kaugusel üksteisest. Kui tuli kevad ning võimsad jõed üle kallaste voolasid, puudus välismaailmaga igasugune side ning kõik pidid ise hakkama saama. Nii see mees elas üksinda oma talus. Kord jahile minnes lasi ta maha suure emahundi. Hundid olid tol ajal väga suureks nuhtluseks, nad ründasid lambakarju ning vahel murdsid maha ka karja valvavad koerad. Taigas sammudes avastas ta äkki kaks hundikutsikat, kes põõsa alt talle vastu vaatasid. Mees pani püssi uuesti palgesse, kuid sekund hiljem langetas ta selle ning korjas kaks vigisevat pampu üles ning viis nad endale tallu. Uudis sellest, et talus kasvab kaks hunti, levis kiiresti ümberkaudsetesse küladesse ning kõik ennustasid, et ega see heaga ei lõpe. Aastad aga läksid ning need, kes juhtusid talust mööduma, nägid, kuidas kaks suurt isahunti lambaid karjatasid. Nad järgnesid oma peremehele kõikjal ning olid talle parimateks sõpradeks. Taas kord kevade saabudes kavatses mees kosja minna tüdrukule, kellega nad juba pikka aega siivsalt kohtunud olid ning mees oli väga armunud. Naaberküla oli päevateekonna kaugusel. Nii ta siis asus ühel hommikul teele, jättes hundid kodu ja karja valvama. Paari päeva pärast naases noormees oma tallu ning vaatepilt, mida ta kaugelt nägi, pani vere tarretama. Vastu jooksid talle kaks hunti, koonud verised, kihvad irevil ning taamal paistsid maaslebavad lambad. Meeletu viha ning ahastus haaras meest ning hetkega lasi ta maha oma kaks hunti. Lähemale ratsutades pani avanev vaatepilt uuesti teda tarduma ning seekordne ahastus oli tugevam kui eelmine šokk. Murtud lammaste juures vedeles õige mitu hundikorjust. Tema truud sõbrad olid kõik need päevad võidelnud oma liigikaaslastega elu ja surma peale, kaitstes peremehe vara.

Too noormees ei abiellunud kunagi, ta võttis endalt elu samal kevadel. Liiga suur oli see koorem, mis talle kanda jäi.

Koer

Minult on päris tihti inimesed küsinud, miks ma niiväga koeri armastan. Enamus mu tuttavatest ei küsi, sest nad juba teavad. Aga et need, kes veel ei tea, siis lugege läbi alljärgnev tekst, mille autoriks ei ole küll mina, aga peale lugemist ei küsi te minult enam kunagi : "Miks sa niiväga koeri armastad?"

Maailma parim sõber võib pöörduda inimese vastu ja saada tema vaenlaseks. Tema tütar ja poeg, keda ta hoole ja armastusega on kasvatanud, võivad muutuda tänamatuks. Need, kes meile on kõige lähedasemad ja kallimad, need, kellele oleme usaldanud oma isikliku õnne ja hea nime, võivad saatuse tahtel osutuda reeturiteks. Inimene võib kaotada kogu oma vara. See võib teda maha jätta just siis, kui ta seda kõige enam vajaks.Mõtlematu pahateoga võib inimene üheainsa hetkega hävitada oma hea nime. Inimesed, kes on valmis põlvili laskuma ja meid austama siis kui meil läheb hästi, võivad olla esimesed, kes viskavad meie pihta kivi, kui ebaõnn meie pea kohale süngeid pilvi kogub.
Inimese ainus võimalik täiesti omakasupüüdmatu sõber selles isekas maailmas, sõber, kes teda kunagi ei hülga, kes ei osutu kunagi tänamatuks ja reeturlikuks, on KOER. Koer on inimesega rikkuses ja vaesuses, tervises ja haiguses. Ta on valmis magama külmal maapinnal, lõikavas talvetuules ja lumetuisus, ainult et olla oma peremehe läheduses. Ta suudleb kätt, millel pole talle süüa anda, ta lakub haavu ja vermeid, mis on saadud kokkupõrgetes maailma toorusega. Ta valvab kerjuse und nii, nagu oleks see kõrgestisündinud prints.
Kui kõik sõbrad on su maha jätnud, jääb tema ikka. Kui rikkus haihtub ja maine puruneb kildudeks, on koera armastus sama jääv nagu päikese teekond taevavõlvil. Kui saatus tõukab peremehe heidikuna maailma sõpradeta ja kodutuna, ei nõua koer kõrgemat privileegi, kui vaid teda saata, kaitsta teda ohtude eest, võidelda ta vaenlase vastu.
Ja kui saabub lõppvaatus ning surm võtab peremehe endaga kaasa ja ta keha pannakse külma maapinda, kui kõik teised sõbrad lähevad oma teed, siis jääb hauakünka kõrvale vaid üllameelne koer, pea käppade vahel ja silmad kurvad, kuid ikka erksalt valvas, ustav ja truu isegi surmas.

See tekst on jäädvustatud 1885 aastal monumendile, mis asub USA-s Missouri osariigis ühe kohtumaja ees. See oli George Graham Westi kõne vandekohtunikele, kes mõistsid kohut mehe üle, kelle käe läbi sai hukka armastatud koer.
( ja olgu öeldud, et ta sai teenitud karistuse)

Jaana jääb

Ah et miks selline pealkiri. Ma ei saa aru, mis sellel pealkirjal viga on. Jaana jääb ja Tiina jääb ka. Üks tsitaat ütleb, et leia endale töö, mis on su hobi ja sa ei pea enam päevagi töötama. Ma leidsin selle töö. Edasi pole vaja selgitada.Kahju neist inimestest, kes hommikul veavad ennast tööle südames vastikustunne selle vastu, mida järgnevad tunnid tegema peab. Tegelikult nüüd päris kahju just ei ole, sest kes selles süüdi on. Vaatan neid noori venelasi, kes pole suvatsenud eesti keelt ära õppida, kes pole suvatsenud isegi gümnaasiumi lõpetada rääkimata edasiõppimisest. Ja nii nad sebivad teha mingis tehases tööd, mis erilisi ajupingutusi ei nõua ja siis nad abielluvad täpselt samasuguse olendiga ja neil sünnib palju lapsi, kes jäävad samuti käima oma vanemate jälgedes.Enamasti on nad töötud ning riik peab neid üleval. On ikka parasiidid. Ja elavad tühjalt ja kasutult ja mõttetult. Ja elu läheb nii kiiresti mööda ja ühel hetkel on nad aju- ja kehakääbikud ning meenutada pole midagi. Kui 23 aastane noormees ei tea, mis on Rootsi pealinn, siis on suur eeldus see, et tema laps ei tea tulevikus, mis on Eesti pealinn. Nad teavad seda, et enne palgapäeva tuleb raha laenata, palgapäevast võlad BIG pangale ja laenajatele tagasi maksta ning läheb jälle lahti. Nende elu kulgeb palgapäevast palgapäevani. See on mõttetu elu. See polegi elu, see on olendite paljunemine. Hirmu teeb see, et nad paljunevad väga kiiresti. Ma jõudsin sellisele järeldusele, et kui ajudesse pole midagi antud, siis selle korvab sigimistung ja nii nad siis sigivad. Ma ei jõua enam jälgida kui kiiresti see mõnedel käib.
Vahel mõtlen endamisi tõukoerte aretusest ja sellest, kuidas valitakse planeeritavale pesakonnale isast koera, kes selle paarituse ära teeks. Eesmärgiks üha paremate tõuomadustega ning tervete kutsikate sünd.
 Ja mida teevad inimese näoga olendid? Kas olendid planeerivad? Kus sa sellega, seal on vahel ühes pesakonnas kolme erineva isase olendi järeltulijad, üks hullem kui teine.
Aga Jaana jääb ja Tiina jääb ka. Ma vähemalt mõtlen. Meie ei muutu olenditeks.

Andrus Veerpalu

Ei saa mina ka ümber ja üle sellest tulvast, mis muudkui voolab ja voolab ja vägisi tahab endasse matta. Voolavad artiklid ja arvamused jne jne Andrusest. Poleks elus arvanud, et eestlased nii üliemotsionaalsed on. Mida ma siis arvan. Kui jätta kõrvale emotsioonid ja toetuda faktidele, mis kõigile teada, siis on selge, et üks kangelane ON oma pjedestaalilt langenud. Kahjuks igaveseks. Andrus on hea sportlane, sümpaatne, leidnud koha iga eestlase südames. Ka minu südames oli see koht olemas. Enam ei ole. Sest mäng peab olema aus. Dopinguga vahelejäänud sportlane ei ole aus. Kohtukeissid veel ees, aga ei tea mina veel ühtegi positiivse dopinguproovi andnud sportlast, kes oleks õigeks mõistetud. Vaevalt. Tuleb leppida. et kahjuks läks nii ja vaevalt, et miskit muutub. Kainet mõtlemist eestlastelt oleks palju praegust nõuda, sest kõik ei ole ju nii arukad kui mina. Aga mõelge, kui Veerpalu asemel oleks vahele jäänud näiteks Andrus Värnik.... Mõelge ja vaadake asjadele kainelt. Ei tasu lahmida. Elu on just selline nagu ta on ja ta muudkui kulgeb edasi, muudkui kulgeb.Kulgeb, kulgeb... Ja varsti on kõik unustatud. Ei tasu kasvuhormoonide pärast inimkette moodustada.

Läheb lahti :D

No nii. Isegi Savisaarel pidi blogi olema, miks siis minul ei võiks olla. See on mul juba kolmas blogi. Kahte esimesse ma ei kirjutanudki midagi, sest teistkordsel sisselogimisel olid mul paroolid meelest läinud. Aga nüüd on mul märkmik:D:D Ma olen märkmikuinimene ka natuke.Ja paroolid on märkmikus kirjas.See on üks eriline märkmik, mulle pole kunagi ükski märkmik nii palju meeldinud ja tal on vanaaegne lõhn. Jumal kui palju ma juba sellest märkmikust jahun. Aga ok, lähme siis edasi. Ma ei hakka ennast siin tutvustama, sest võõrad nagunii seda blogi ei loe. Sellest tuleb maailma kõige igavam loba ja just see ongi naljakas. Ma tahtsin kirjutada täna sellest, mis mulle meeldib ja mis mulle ei meeldi. Teeks kohe mingi tabeli siia, aga ma ei oska.
Kõige rohkem ajavad mind keema LOLLID KÜSIMUSED. Näide 1: Tulen poest kott punnis, piimapakk kõige peal kotist välja turritamas. Tropp tuleb vastu, teretab ja küsib:" Kas tuled poest?"
Näide 2: Olen mere ääres ja kuivatan ennast juuksed tilkumas, kõrvadest tilgub. Tropp kõnnib mööda, teretab ja küsib:"Käisid ujumas?" Pange ennast põlema lollide küsimuste esitajad. Kui teil pole midagi öelda siis olge vait, jumala eest. Lollide küsimuste esitajad on siis esimesel kohal. Teisel kohal on PUGEJAD, LIPITSEJAD JA MEELDIDA TAHTVAD OLENDID. Näide 1: Astun ohates kriuksuvalt kaalult maha ja tõden, et natuke on juurde tulnud, lähen õue. Tropp tuleb vastu, teretab ja ütleb:" Sa oled saledaks läinud". Veel ei meeldi mulle inimesed, kes ei armasta loomi, kes on väikese silmaringiga ja kes ei loe raamatuid. Ebameeldivatest inimestest nüüd aitab. Ma loodan, et tropid seda blogi ei loe, siis saaksin kohe endale nii mõnegi vaenlase.Meeldivaid asju on siin maailmas ikka palju rohkem. Elu, päike, kevad , suvi, muusika, koerad, sõbrad, vaikus ja rahu. Meeldivatest asjadest kirjutan varsti pikemalt. Ega esimese sissekandega üle ka ei saa pingutada. Nii et ma nüüd kaon koeraga jalutama. Antennimehikesed meeldivad mulle ka :D:D