Koer

Minult on päris tihti inimesed küsinud, miks ma niiväga koeri armastan. Enamus mu tuttavatest ei küsi, sest nad juba teavad. Aga et need, kes veel ei tea, siis lugege läbi alljärgnev tekst, mille autoriks ei ole küll mina, aga peale lugemist ei küsi te minult enam kunagi : "Miks sa niiväga koeri armastad?"

Maailma parim sõber võib pöörduda inimese vastu ja saada tema vaenlaseks. Tema tütar ja poeg, keda ta hoole ja armastusega on kasvatanud, võivad muutuda tänamatuks. Need, kes meile on kõige lähedasemad ja kallimad, need, kellele oleme usaldanud oma isikliku õnne ja hea nime, võivad saatuse tahtel osutuda reeturiteks. Inimene võib kaotada kogu oma vara. See võib teda maha jätta just siis, kui ta seda kõige enam vajaks.Mõtlematu pahateoga võib inimene üheainsa hetkega hävitada oma hea nime. Inimesed, kes on valmis põlvili laskuma ja meid austama siis kui meil läheb hästi, võivad olla esimesed, kes viskavad meie pihta kivi, kui ebaõnn meie pea kohale süngeid pilvi kogub.
Inimese ainus võimalik täiesti omakasupüüdmatu sõber selles isekas maailmas, sõber, kes teda kunagi ei hülga, kes ei osutu kunagi tänamatuks ja reeturlikuks, on KOER. Koer on inimesega rikkuses ja vaesuses, tervises ja haiguses. Ta on valmis magama külmal maapinnal, lõikavas talvetuules ja lumetuisus, ainult et olla oma peremehe läheduses. Ta suudleb kätt, millel pole talle süüa anda, ta lakub haavu ja vermeid, mis on saadud kokkupõrgetes maailma toorusega. Ta valvab kerjuse und nii, nagu oleks see kõrgestisündinud prints.
Kui kõik sõbrad on su maha jätnud, jääb tema ikka. Kui rikkus haihtub ja maine puruneb kildudeks, on koera armastus sama jääv nagu päikese teekond taevavõlvil. Kui saatus tõukab peremehe heidikuna maailma sõpradeta ja kodutuna, ei nõua koer kõrgemat privileegi, kui vaid teda saata, kaitsta teda ohtude eest, võidelda ta vaenlase vastu.
Ja kui saabub lõppvaatus ning surm võtab peremehe endaga kaasa ja ta keha pannakse külma maapinda, kui kõik teised sõbrad lähevad oma teed, siis jääb hauakünka kõrvale vaid üllameelne koer, pea käppade vahel ja silmad kurvad, kuid ikka erksalt valvas, ustav ja truu isegi surmas.

See tekst on jäädvustatud 1885 aastal monumendile, mis asub USA-s Missouri osariigis ühe kohtumaja ees. See oli George Graham Westi kõne vandekohtunikele, kes mõistsid kohut mehe üle, kelle käe läbi sai hukka armastatud koer.
( ja olgu öeldud, et ta sai teenitud karistuse)